Ajalugu

Küütri tn. 1 hoone ajalugu ulatub paarisaja aasta taha aastasse 1775, kui Tartu südalinna laastas suur tulekahju, mille tagajärjel enamus hooneid hävis. Pärast tulekahju hakkasid ümberkaudsed mõisnikud linna krunte ostma ja kivimaju ehitama. Liphartid, Ungern-Sternbergid, Uexküllid, Nolckenid ja teised kasvatasid oma kinnisvara ning ühtlasi arendasid Tartu keskust. Küütri tn. 1 krundi esimene omanik oli pastor Theodor Oldekop, kes ehitas sellele 1783 aastal kahe tiivaga kivimaja ja kivist kõrvalhooned.

Aastatel 1786-1850 oli kinnistu von Knorringute perekonna valduses. 1790. aasta kevadel hinnati kahekorruselise maja ja sellega seotud kõrvalhoonete (tall, tõllakuur jm.) maksumuseks 6396.94 rubla. 1830.a oli maja 103 sülda suur ja kuulus I klassi linnamajade hulka, olles traditsiooniliselt koormatud võlakirjadega. 1850-1853 omanikuks olnud Tartu Ülikooli esimene eestlasest vehklemisõpetaja Alexander Malström, kes tõi vehklemistunnid oma maja soklikorruse ruumidesse. 1854. aastal ostis kinnisvara Emil von Stackelberg 4100 hõberubla eest ning alustas ümber- ja juurdeehitamist. Lisandus kolmas korrus, muudatusi tehti fassaadidesse. Põhihoonega liideti kaks ühekorruselist kõrvalhoonet Küütri tänava ääres, milledele samuti korruseid peale lisati. Nii muutus maja ülikooli peahoone vastasnurgal esinduslikumaks ja kõrgus vastas tänavaseina teiste majade omale. Hoone Ülikooli tänava klassitsistlik fassaad on tänaseni säilinud ilme omandanud just sellel ehitusperioodil.

1907.a saadi luba Küütri tänava fassaadi muutmiseks, uue akna ja ukse tegemiseks I korruse tasandile. 1909.a. oli majaomanikuks L.Luiga.

Kõnealune hoone hakkas staarielu elama pärast seda, kui 1921.aastal ostis selle Jaan Otter ning laskis kinohooneks ümber ehitada. Esimene arhitektuurne lahendus kinona pärines Tartu tolleaegselt peaarhitektilt A. Potšekajevilt. Samaaegselt tehti põhjalik remont esimesel korruse  kohvikumajas, mis seisis eraldi kinomajast ja kus tänapäeval asub restoran „Volga“.
1923. aastal oli maja kinonäitamiseks valmis. Kino kõrval avati kohvik ja söögisaal “Ateen”. Esialgse kinoruumi kaasaegsemaks ümberehitamist arhitekt N.Willeri projekti järgi alustati 1926.a. ja jätkus kuni 1929.a. Tema kavandas ka asukohad siseruumide kaunistamiseks mõeldud kipsskulptuuridele. Viimased telliti skulptor Ferdi Sannamehelt, kes koos oma õpilastega Tallinna Riigi Kunsttööstuskoolist teostas II korruse vestibüüli ja saali dekoratiivlahendused. Tulemuseks sündis rikkalikema dekooriga kinohoone Eestis. Omanik oli aga noil aastail teinud palju võlgu ja sunnitud krundi koos kino ja kohvikuga 1929.a. H.Pudersellile ja E.Kiipusele müüma.

Hilisematel aastatel tehti ümberehitusi põhiliselt kohvikuruumides (arhitektid 1927 ja 1939-1940 töödes A.Matteus, 1927 V.Kusmin). Kinos muudeti saali põrand kaldpinnaks, korrastati istekohti, aparatuuriruumi ja ventilatsiooni.

Tartu viiest kinost elas „Athena” ainsana üle II maailmasõja, kuid 1944. aastal muudeti vana nimi „Saluudiks” ja hiljem kohvikuosa restoraniks „Volga”. Viiekümnendatel ehitati kohvikuruumid ja ka kino ümber: kaotati ühine sissepääs nii kinno kui kohvikusse kino fuajeest, muudeti kassade asukohta. „Volga“ suleti aastal 1994, kinomaja 4 aastat hiljem.

Sajandivahetusel järgnes kogu kompleksi müümine erakätesse.

2006.aastal elustati 1930.aastate hiilguses taastatud hoone oma kunagisi ülesandeid täitma – elegantses õhkkonnas linnarahvale ja külalisele meelelahutust ja rikkalike roogade-jookidega ajaviidet pakkuma.
Kogu majas on säilinud 1930.aastate Art Deco vaim. Säilitatud on kõik ajalooline, kuid sisustus on mugav ja tänapäevane koos paljude kaasaegsete tehniliste võimalustega.
„Athena“ keskne ruum kinosaal on pidulik purpurtoonides ruum, mida ehivad muinsuskaitse all olevad Ferdi Sannamehe (1895–1963) naiivsevõitu neoklassitsistlikud antiikmütoloogiast inspireeritud stukkreljeefid (Kolm Graatsiat, Orpheus ja Eurydike). Rõdu balustraadigi kaunistab antiigist laenatud suur ornament. Fuajeedes on aluseks võetud  varasem juugendlik kujundus.

Restorani alumises saalis tantsupõranda kohal on taastatud 1930.aastatest pärit ekspressionistlik, värviline, sakilise kujuga tagantvalgustatav vitraažlagi ning kaartega sambad. Seinu kaunistavad mahagonpaneelid nagu omaaegses “Ateeni” kohvikus. Esimese korruse tantsu- ja söögisaalile lisavad dekatentlikku elegantsi Peet Areni (1889-1970) hoolikalt taastatud maalid ning sarnase meeleoluga uudisteosed.